Yamaha WR250LC – kahetaktliline enduro jaapanlane

Kes mu blogi tihedamalt loevad, teavad, et ma armastan kahetaktiseid mudarattaid kõige rohkem. Mu enda armastus Mirjam on KTM 250 EXC. Kahetaktised on kergemad, lihtsamad ja võimsamad kui nelarid – nad on imelised!

Kui Yamaha eelmisel aastal kuulutas, et teevad uuesti kahetaktilise enduroka, siis maandus too ratas hetkega minu jõulusoovide listi.

Kuid nagu ikka öeldakse, et ole ettevaatlik, mida soovid, need võivad täide minna. Mida ma tollel hetkel ei teadnud, et nende mõistes enduroka tegemine tähendab mõningate muutustega nende kahetaktise krossika mudimist. Mis iseenesest pole halb, YZ250 mootor oli ja mõnede arvates on siiani üks parimaid kahetaktiseid mootoreid. Idee mudida teda natuke paremini alumise otsa pealt töötama, et metsas paremini hakkama saada, pole üldse halb. Halb on aga see, et suured muudatused jäid tegemata.

Ilmselt nende tulede ja numbrimärgi külge saamine paneb hea 1500 eurot hinnale otsa. Ma võtaks selle ratta ilma nendeta!

WR250LC-l on viis käiku juba pikka aega standartse kuue asemel ning elektristarteri asemel on vana hea käimalöömisvänt. Ameerikas turustataksegi teda kui nagu sellist pool metsas uitamise ratast, mittte päris võistlusendurot ja seetõttu on hind konkurentide 250stest pea 1300 dollarit odavam. Meil aga küllap tänu euronõutele maksab  ta 8150 eurot ehk täpselt 50 rohkem kui KTMi 250 EXC, mis on pikka aega olnud selle klassi standard (vähemalt siinkirjutaja arvates). Ehk siis sa pead sinist värvi väga armastama, et õigustada selle ostmist.

Kuid kahetaktine on kahetaktine ja isegi kui ma kohe joostes üle leti raha loopima minna ei taha, tahan väga proovida, kuidas ta on.

Esimene muljetavaldav asi on mootor, sikutab ja sikutab ja läheb pöördesse nagu elektrimootor. Väljalaske klapp lahti ja kütab edasi. Kui teda pöördes hoiad, siis ikka laulab. Kahetaktine oma parimas. Samas ausalt öeldes on ikka tunda, et tegemist on krossimootoriga, alumist otsa ikka palju ei ole, küllap saab ülekandega natuke mängides seda juurde tekitada, aga tunda on, et armastab see mootor, nagu kahetaktine ikka, täisgaasil olla. Nagu teisedki arvustused on kirjutanud, siis kitsa ja tehnilise enduro töö ratas see pole.

Samas ülekannet aeglasemaks teha eriti ei saa aga seetõttu, et viiekäiguline kast ei luba sellisel juhul üldse tippkiirust. Kruusateel tabasin ennast mitu korda proovimas kuuendat sisse lükata, mida seal – nagu juba mainitud – ei ole. Standardis tuleb ta poest 14-50 ülekandega ja seal viienda käiguga oled kusagil saja kilomeetri juures tunnis juba väga ülemistes pööretes.

Kui ta metsas kõige parem ei ole ja kruusateel kõige parem ei ole, siis kus on?

Vastus – krossirajal tunneb ta end kui kodus. Nii kui olime keeranud nina Müüriku krossiraja poole, oli tunda, et ta naudib ennast. Amordid töötavad hästi ja keskmise ning tipp-pöörete juures on mootoril jõudu sikutada rohkem, kui minu tasemega sõitjal vajagi on. No nii mõnus on ta hüpetes ja kurvides. Rajal ta võiks ollagi. Teisalt, kui sa peamiselt krossirada sõita tahad, siis milleks need tuled ja numbrimärgid?

Mõnus on veel ratta kergus, spec-leht ütleb kaaluks 104 kg, tundub isegi veel vähem. Tundub nagu jalgratas. Siin on üks koht, kus starteri puudumine ilmselt isegi pluss on. Aku ja starteri kaalu pole. Igal juhul tõstad teda, kuhu tahad, paned rajal ta sinna, kuhu tahad.

Kokkuvõttes, krossirajal nautisin WR250LC-d täiega, kuid kui metsa tagasi keerasin, siis hakkasin oma Mirjamit igatsema.

Samas on nii hea, et Yamaha sellise ratta on teinud, loodetavasti müüvad nad neid palju, saavad aru, et kahetaktilistele endurodele on turgu ja panevad raha ja arendustööd sisse, et järgmised mudelid oleksid rohkemat kui tuledega krossikad. Kes teab, ehk kunagi on Mirjam sinine!

Nagu ikka, kui sulle meeldib, mida siit loed, siis vajuta paremas nurgas olevat follow-nuppu ja sisesta oma e-mail, nii ei jää ükski postitus nägemata. Ja ära kõhkle oma kommentaare lisada.